10 aastat armastust

Jep, üsna pikka aega koos käinud, maailma avastanud, üksteist toetanud ning ühiseid hetki, rõõme ja muresid jaganud. Oleme 6 aastat elanud küll üks Tallinnas ja teine Põlvas ning vastupidi käies koolis ja tööl ning omandanud mõlemad magistrikraadid. Koos reisinud viies sihtkohas – New York, Berliin, Rooma, Viin ja Barcelona. Ühiselt koos elanud 4 aastat, nendest kaks ja pool korteris ning nüüd poolteist aastat juba oma majas. Oleme peaaegu 4 aastat olnud lapsevanemateks kahele vahvale poisile – Valterile ja Teodorile. Kihlatud juba aasta aega ning planeerime (jätkuvalt) oma pulmipidu, et kord ametlikult koos olla saaks.

Igatahes 10. juuli oli meie päev. Organiseerisin lapsed nana ja õe juurde hoiule ning meie saime ühe toreda päeva Tartus veeta. Mängisime natuke turiste ja külastasime kahte muuseumit, botaanikaaeda, kus tegime ka fotosessiooni ning õhtu lõpetasime restoranis head ja paremat süües.

Muuseumide valikusse jäi KGB kongide muuseum ning Laulupeomuuseum. Praegusel ajal on muuseumide külastatavus ikka üsna kokku kuivanud. KGB muuseumis vuhises peale meie veel ainult üks soomlasest paar läbi ning Laulupeomuusemis olime ainsad külastajad, kusjuures meie tuleku ajal alles pandi tuled ja informatiivsed tahvlid tööle, ilmselt siis polnud enne meid veel keegi seal käinud.

KGB muuseumis ma küll soovitan ära käia, esiteks on seal arvestades praegust kuumalainet ikka mõnusalt jahe ja teiseks on seal väga lahe väljapanek ning kogu see vaib on natuke kõhedust tekitav ja tegelikult uskumatu mõeldagi, et midagi nii kohutavat on seal juhtunud. Päris autentne see kahjuks enam polnud, sest mingid trepid on juurde tehtud ja sellega seoses nt kartserid on lammutatud ja teise kohta tõstetud jne, millest me alguses päris hästi aru ei saanud, sest maketi peal olid hoopis teised joonised, aga muuseumitöötaja teadis rohkem rääkida ning saime mõnedele küsitavustele vastused.

Enne Laulupeomuuseumisse minekut käisime ka vanas heas McDonaldsis burgerit söömas ja siis suundusimegi uuele kultuursele retkele. Eks me R. tegelikult teame laulupeost nii mõndagi ja võibolla rohkemgi veel, kuid huvi pärast tahtsin selle ka ära külastada. Esimene korrus oli siis Laulupeole pühendatud, teisel korrusel oli suures saalis Gaudeamuse laulupeo ajutine tutvustus ning kolmandal korrusel oli teatriajaloost juttu. Laulupeo väljapanekut uurisime kõige kauem ja see oli üpriski nutikas ja kergesti haaratav. Palju lugemist, palju pilte ning nägime mõningaid ajaloolisi esemeidki. Saime virtuaalreaalselt osaleda ka viimasel laulupeol. Jalutasime kiirelt ka muuseumipargist läbi, kuid midagi seal vaadata küll ei olnud, muidu potensiaali oleks väga hubaseks pargiks muutuda küll, kui sellele leitakse aednik, kes seda hooldaks.

Siis oligi aeg suunduda botaanikaaeda. Pool tunnikest oli meil võimalik käia kasvuhoonetaimi vaatamas ja kella 17 paiku läksimegi hoovialale pildistama. Oleme erinevatel reisidel külastanud mitmeid botaanikaaedu ja kahjuks eriti head muljet Tartu oma ei jätnud. Taimed olid lubjasest veest hallikad ning kuidagi nigelavõitu tundusid taimed, õisi ka eriti ei kohanud. Äratundmisrõõmu samas oli, sest mul endalgi kasvab kodus nii mõnigi taim, mida seal nägin. Õueala oli aga metsikult rikkalik ja äge, vaid mõningad istumiskohad võiksid olla ilusamini lahendatud.

Need pildid muidugi, mis me Silver Hinnol teha lasime, tulid ikka super ilusad. See pildistamise mõte tuli mul täitsa ekspromt ja tglt isegi ei lootnud, et kellelgi nii ruttu oleks võimalik reageerida ja minu mõttega kaasa minna, kuid õnneks esimene fotograaf, kes mõtesse tuli, oli vaba ja nii me oma päeva jäädvustatud saimegi.

Kella kuueks olin ma laua kinni pannud restorani Hõlm. Ma vist polnudki varem nii peenes kohas söömas käinud. Toidud olid imehead, teenindus meeldiv ja kokad ka üllatasid kolm korda maitsvate ampsudega. Mina annan 10 punkti.

Koju jõudes otsisime lapsed ära, panime tuttu ning õhtul vaatasime koos “Rohelist raamatut”, mis on tehtud tõestisündinud lool ühest mustanahalisest pianistist ajal, mil neil ei olnud Ameerikas erilisi õigusi ning tema autojuhist, kellest said hiljem suured sõbrad.

Meie aasta ja poolene

Väike, tubli, hurmav, tasane, iseseisev ja lahke rõõmurull. Minu teine beebi, kes ju enam polegi beebi vaid juba suur poiss oma iseloomuga, mis on kohati päris kange. Tema ikka teab, mida tahab ja muuga ei lepi.

Praegu lugedes Valteri 1,5 aasta postitust, siis võiks öelda, et Teodori postitus tuleb üsna samasugune. Liivakastis meeldib mängida ja liumägi on suur hitt, kuid samamoodi ei ole kiikumine meelistegevus. Teodorile meeldib süles olles käega viibata, kuhu ta minna soovib nii nagu Valterilegi samas vanuses. Kuulab üsna hästi sõna ja oskab avada koduust, ronib igalepoole ning meeldib tohutult veega möllida.

Teodorile meeldib väga Valterit järgi teha, ka kõige suuremad pättused on vaja kaasa teha. Oi me oleme hädas aias olevate väikeste ja suurte kividega, mida siis loobitakse ja pillutakse igasse ilmakaarde ning kaasatakse kõikidesse veemängudesse. Lõbus on ju. Jooksmised ja hüppamised ning muud müramised muutuvad ka üksteist ahvides aina põnevamaks ja kohati ohtlikukski.

Kuna meil kodus on koguaeg mingi sagimine ja eriti pikalt vaikset aega ei jagu, siis sellist kaskendumist pakkuvaid tegevusi Teodoriga ei olegi väga saanud mängida. Ta küll oskab nupu puslesid kokku panna, torne laduda ja raamatuidki oleme üha rohkem saanud lugema hakata, aga sellist pikemat rahulikku mängimist ei mäletagi millal on ette juhtunud. Vahepeal ma mõtlesingi, et ta ei huvitugi raamatutest, sest alati tuli midagi põnevamat vahele, kuid pärast rinnast võõrutamist asendasin imetamise aja õhtul enne tuttu jäämist raamatute lugemisega ning nüüd tundub, et raamatud on hitiks muutunud. Eriti meeldib talle raamat “Maša ja karu 100 sõna” ning “Lood üheaastastele”, kus on ka mõnusad lühikesed jutud tuttu minemisest. Öökull on raamatus tema lemmiktegelane ja koaalapoiss ka, kes piilub lillepeenrast nii, et ainult nina ja silmad paistavad.

Muidu meeldib Teodrile igasuguseid asju enda järel vedada, meil on üks nööri otsas olev koer, kuid sageli kasutab ta arvuti laadijaid, pikendusjuhtmeid, pikki pulkasid vms käepäraseid asju. Talle meeldib tohtult ka koristada, tolmuimeja otsik pakkub tegevust tükiks ajaks ning harjaga käib kõik nurgatagused ka üle ja ta tuleb tihti aitab mul nõud nõudepesumasinast sahtlisse paigutada.

Rääkima pole Teodor veel hakanud. Vahest harva ja eriti viimases hädas võib nõudlikult öelda “anna” või kui tal on suur mure või lihtsalt asjatab omaette, siis võib öelda “emme”. Ükskord salamisi kuulsin teda sositamas ka “aitäh” või ma lihtsalt tahtsin kuulda, et see nii oli. Tal pole ilmselt hetkel lihtsalt midagi muud öelda ja jääme ootama aega, mil ta tahab meiega rääkima hakata. Arusaamine on küll täitsa hea ja vahest üllatumegi, et ta teebki midagi, mida me öelnud oleme.

Ta on hästi tähelepanelik ka, kohe märkab kui toas on midagi teistmoodi. Kuumade ilmadega tõmbame enamasti rulood alla ning Teodor teeb kohe suured silmad ning näitab näpuga ja teeb “ohoo”. Või kui muusikapala saab läbi või mõni kodumasin lõpetab tegevuse, siis kohe annab märku. Ükskord oli vaja vetsus üks riiul ära nihutada ning kui Teodor lõunaunest ärkas ja ma ta potile viisin, siis oli see imestus nii suur, et sellest pissimisest ei tulnud midagi välja. Küll ta käis ja uuris, kuidas see riiul küll sinna sai, ise kuidagi kätega vehkides ja ohhitades.

Potiga oleme muidu päris heas suhtes. Ma küll ise pole eriti hoolas sel korral potitama, kuid mõningatel juhtudel on Teodor ise märku andnud, et aeg oleks potile minna. Ta suudab üsna pikalt pissimata olla võrreldes Valteriga samas vanuses, tema vaid sirtsutas iga mõnekümne minuti tagant. Paar ööd on isegi kuivad olnud ja oleme hommikul pissi potti püüdnud. Ma sel korral ei sea mingeid eesmärke, millal Teodor peaks mähkmevabaks saama, kuigi väga tahaks, et lasteaeda minnes ta neid enam ei kannaks nii nagu Valteriga sai toimitud, samas Teodor on ikkagi pea 3 kuud noorem lasteaeda minnes. Seega loodan, et ehk jõuludeks on meil üks potil käija juures.

Magamisega on sellised kummalised lood, et ma ise ka ei tea, kuidas oleks mõistlik toimida. Teodor muidu peale rinnaga võõrutamist on rahulikumalt magama hakanud küll ja isegi mõned ärkamata ööd olnud, kuid tal on hirmus halb komme ärgata 6 ajal või enne seda ning ma ei suuda kuidagi leppida olukorraga, et ta nii vara ärkab. Mõnikord, kui ta 5.30 ajal on ärganud, olen ta uuesti magama saanud pärast vee joomist ning pissil käimist, kuid üldiselt ikkagi oleme ülesse jäänud ja siis ma olen kuidagi nii pahane ja väsinud ja panen talle multikaid ja püüan ise edasi uneleda. Ta õnneks isegi vaatab multikaid, mis on tore, sest saan natukenegi silma kinni panna. Lõunauned samas on mõnikord metsikult pikad, ikka 2-3h ja teinekord peab teda lausa äratama minema, sest ta muidu ilmselt ei tulekski ülesse. Mulle muidu meeldib, et ta pikki lõunaunesid teeb, kuid ilmselt on see hommikuse varajase ärkamise arvelt. Ei teagi, kas peaks ise kuidagi neid unesid ümber tegema või lasta minna neil omasoodu ja leppida varaste ärkamistega. Küll ta ükshetk ikka kauem magada tahab.

Lapsed tahaksin ka enne lasteaeda minekut ühte tuppa kolida, kuid enne seda peaksin väikese uuenduskuuri lastetoas tegema ning tapeedi ära vahetama. Ma ei tea, millal ma muidugi selleni jõuan. Tapeet on igastahes olemas ning mõned uued esemed ka ostetud. Eks peab millalgi ette võtma asja.

Toidulaud on Teodoril väga rikkalik ning sööb pm kõike mida ma talle taldrikule pannud olen. Erilised lemmikud on punane kala, aurutatud porgandid ja Dorritose juustukrõpsud, samuti hommikupuder, keedumuna, omlett, kanaklimbisupp, avokaadosai, kalapulgad, friikartulid, tomat ja penne makaronid, fussilidest tihti keeldub. Talle meeldib täiega ka majoneesi ning otse pakist võid süüa. Maasikatest võib ennast lõhki pugida ja kohupiimapannkookidest põsed punni süüa. Tglt on raske leida toiduaineid, mida ta ei sööks. Teodorile oleme pakkunud pm kõike mida isegi heameelega sööme ning julgeme pakkuda ka selliseid toite, mida muidu nii väikesed ei peaks vb sööma, aga usun, et selle Teodor ongi rohkem avatud uutele maitsetele, sest me oleme lubanud tal toitu ise katsetatada, mitte olnud kinni käskudes ja keeldudes, mida lapsed võiksid või peaksid sööma.

Hetkel rohkem ei meenu midagi erilist ning selleks korraks siis on jutustamisega kõik.

Juuni pildis

Mai pildis

Aprill pildis

Teodor 1a3k

Nagu lubatud, siis siin on Teodori väike arengu ülevaade. Kolme kuuga on päris palju muutunud, sest mu beebi on vahvasti juba 1,5 kuud oma jalal ringi tatsanud ja praeguseks hetkeks juba pm jookseb. Õues kõndimine on ka nii käppa saanud, et isegi ebatasasel murul ja munakividel püsib täitsa hästi püsti. Ja ta on nii nunnu, kui me kõnnime käest kinni, tglt lausa uskumatu, et talle meeldib käest kinni kõndida ja ta tuleb täpselt sinna, kuhu ma ta juhatan.

Ta on ka väga hea sõna kuulaja, mis on mumeelest nii väikeselt nõuda üsna keeruline, aga kui on ei, siis üldjuhul ta saab aru ja ei võta nt köögikapist nõudepesutablette või prügikastist igast pahna. Arusaamine on üha paremaks läinud. Kergemaid korraldusi oskab juba täita ala joo vett, lähme vanni, viska prügikasti, kuigi enamasti paneb ta prügi prügikasti kõrval olevasse korvi, plaksu-plakus-pai teeb ka kui jutuks tuleb. Ta on samuti üsna usin jäljendaja ningi eriti meeldib talle Valterit järgi teha. Teodor on päris naljakas, kui ta näpu suhu pistab ja selle musimposuga suust välja võtab. Vahel puhub õhku ka suust välja ning naljatleb.

Meil läheb hetkel ka potitamisega üsna hästi, kui küsin “kas potile lähme?”, siis juba jookseb vetsu. Samas paar nädalat tagasi oli selline potistreik, et juba koridoris vetsu poole kõndides ajas end pulka ning hakkas nutma. Õnneks saime üle, kui tegime potilkäimise põnevaks ning ta sai potil istudes plaatpilli mängida. Nüüd on täitsa tore tegevus see potil käimine, sest talle meeldib oma potti ise tühjendada sageli tühjendab muidugi tühja potti, aga noh eks see olegi harjutamise asi. Mu soov oleks ikka lasteaiaks mähkmevabaks saada, kuid eks näis, kas õnnestub. Edusammud on hetkel päris head.

Olgugi, et ta aru saab, kuid ühtegi sõna moodi asja meil ikka pole. Mõned kuud tagasi kogemata nagu ütles ‘aitäh’, kuid rohkem ei ole täheldanud. Samas häälitsusi on küll varmas tegema. Kui miskit piiksub, siis ta ütleb ‘paaap’, üritab koera häält teha, tglt palju asjad tal hauguvad ning ahv on üks lemmikuid, eriti siis kui ma ühte ahvi laulu laulan. No ja meil on mingid muusikafanatid koos. Teodorile väga meeldivad rütmipillid ning plaatpille võib ka päevas mitmeid kordi mängida ja mulle nagu tundub, et ta saab juba helikõrgustelegi pihta. Vb hakkabki enne laulma kui rääkima.

Me tegeleme usinasti ka beebiviiplemisega. Jaanuarist alates läbisime 10-nädalase kursuse ja ka varasemalt olen osasid viipeid kasutanud. Hetkel ta veel pole viiplema hakanud. Veits kadedaks teeb, kui seal juba 11-kuu vanused beebid viiplevad ja minu oma ei tee midagi. Juu siis Teodor ka Valteri sarnane, kes isegi praegu lasteaias midagi kaasa ei tee. Ega ei peagi tegema kui ei taha. Ma siis vehin ise edasi ja loodan, et ehk ühel päeval ta viipleb mulle vastu.

Teodorile meeldib kujundeid aukudesse panna ning ta on uue mängu leiutanud rõngaste pulga otsa panekul, nimelt ta paneb rõnga maha ning võtab tagurpidi pulga ja asetab auku, päris osav. Palle meeldib loopida ning isegi autod on vahest põnevad, millega mööda tuba ringi rallida. Muidugi pannilabidad ja pannid on head mänguasjad. Talle meeldib ka kriitidega kritseldada ning vahepeal on selle soovist mulle märkugi andnud, seinu on ka sodinud veits, ups. Peaksin talle vaatama ühe hüppava looma ka, sest minu kõhupeal käib suht sageli hüppamas. Raamatutega on meil veits kehvasti, kuidagi ei oska nagu serveerida neid talle. Eks meil on palju segavaid faktoreid kh ning pole sellist head lugemisnurka nagu Valteril oli omal ajal. Aga vast saame mingi hetk soone peale.

Söömisega on meil alati hästi olnud. Ta sööb kõike ise, vahepeal lusikaga/kahvliga, kuid enamasti kätega ning on ka enamvähem aldis uusi maitseid proovima. Samas vahepeal otsustab, et teisel päeval pole sama söök hea ning vahest just teisel päeval on sama toit hea ja millegipärast vahest pirtsutab makaronide ja riisi osas. Kuid nipp laps sööma saada on panna maitsevõi toidu peale või teha dipikaste ja kõik läheb ludinal suhu.

Unega on meil nii ja naa. Jääb ilusti ja rahumeelselt magama, öösel ärkab 1-2x, päeval ka magab tegelikult üsna hästi ja päris pikalt (1,5-3h), vahel lausa kaks und, kuid mingi periood ta lihtsalt ärkas hommikul 5 ajal ülesse ja enam magama ei jäänudki. Nüüd on mõnel korral 6 ajal ärganud, kuid üldjuhul ikka 7 ajal. Varajased hommikud on nii rasked ja tglt ma suht pahur kh siis, aga no panen multika käima ja saan tsipake diivanil pikutada. Ega tema süüdi pole, et uni ära kaob.

Muidu on ta nii rõõmsameelne ja tubli poiss, et ootan huviga, mis meid ees ootab.

Märts pildis

Valter tahtis lasteaiast tulles teha ühe väikese jalutuskäigu ning majade numbreid lugemas käia.

Üle pika aja sai vanaemal külas käidud. Huvitav fakt on see, et kõik tema kuus lapselapselast on poisid. Juba nelja päeva pärast saab mu vanaema 92 aastaseks.

Mida ilusaid ja sooje ilmu… nii mõnus. Siin on Teodori esimesed iseseisvad sammud õues. Talle küll väga meeldis. Naljakas on see, et kui me hakkame vankrisse tuttu sättima, siis ta läheb alati ukse juurde valmis ning tahaks ise õue minna.

Tähesõdalane lõunauinakut tegemas.

Meisterdasin Teodorile horisontaalse rõngaste asetamise agregaadi. Väga vahva mänguasi, kuid ainuke jama on ise tehtud asjade puhul see, et tegemine võtab kaua aega ning need kipuvad ikkagi kiiresti katki minema. Kaks päeva said lapsed mängida ning siis otsustas Valter, et aitab küll ja lammutas ära.

Hommikust õhtuni toimuvad diivanil erinevad tegevused. Saaks ma ise ka päeva jooksul kasvõi 10 minutit rahulikult seal istuda, siis oleks elu lill.

Need Schleichi loomafiguurid on nii lahedad.

Külvasime Valteriga eelmisel neljapäeval muru. Täna on mõned rohelised libled pead mullast välja pistnud.

Issi mängis Valterile klaverit ning siis nad laulsid koos.

Veebruar pildis

5 kuud pulmadeni

Tegelikult natuke vähem kui 5 kuud. Mõtlesin, et kirjutan veidike ka oma pulmade planeerimisest. Päris paljud asjad on meil juba organiseeritud ning oleks tore teha siia väikeseid vahekokkuvõtteid.

Alustame täitsa algusest – ABIELUETTEPANEK

Oli üks täiesti tavaline, kuid meie jaoks natuke erilisem, 10. juuli päev 2020. aastal, mil tähistasime R-ga oma üheksandat kooselu aastat väikese perekondliku väljasõiduga Tartu Mänguasjamuuseumisse. Meil oli väga lõbus seal ning pärast paari tundi mängimist läksime Kvartali Vapianosse pastat sööma, kahjuks sel korral me toiduga rahule ei jäänud, kuid mis seal ikka. Kui kõhud olid täis söödud, mõtlesime veel natuke poodides ringi vaadata ning R. arvas, et võiks Tasku keskusesse ka minna. Sinna jõudes jäi ta kullapoe ees seisma ning nii muuseas ütles, et lähme ostame mulle kihlasõrmuse. Ma tegelikult natuke isegi aimasin, et miskit toimub ja see erilise üllatusena ei tulnud. Eks me olime ennemalt sel teemal rääkinud kh ning see ettepanek pidi varem või hiljem tulema.

Sain ise valida omale meelepärase ning täpselt õige suurusega sõrmuse. Valiku pidin tegema küll vaid kolme erineva sõrmuse vahel, kuid seda lihtsam oli otsustada. Sõrmus on nii ilus ja lihtne, täpselt see õige. Sõrme ma seda veel ei pannud, kuid sain väikest kotikest elevusega enda käes hoida ning natuke piiluda. See oli minu soov, et R. saaks selle õige küsimuse küsida.

Õhtul, kui lapsed said magama pandud, oli ka väike romantilisem hetk. R. kattis elutuppa laua mullijoogi, koogikese, kommikarbi ning küünlaga. Ja siis sain, mitte küll ühele põlvele toetudes, oma abieluettepaneku. Sõrmus sõrme ja siis algas juba esmane pulmaplaneerimine. Kus ja mis ja kes? Õnneks oleme väga sarnaste mõtetega ning need lahendused tulid justkui iseenesest.

Hetkel on meil olemas:

  • kuupäev
  • peokoht
  • toitlustus
  • fotograaf
  • videograaf
  • pulmaisa
  • kujundus
  • pulmakleit

Oma ideaalses maailmas oleksime tahtnud pulmakuupäevaks 10. juulit 2021, kuid paraku oli peokoht juba aasta aega broneeritud, seega valisime esmalt 3. juuli ehk nihutasime nädal varasemaks. Olime juba esmased kokkuleppedki teinud, kuid pärast mitmete inimestega rääkimist, jõudsime arusaamisele, et muusikute seltskonnas ei ole eriti hea pidada pidu laupäevasel päeval, sest sageli on paljudel neil omad keikad või mõni muusikasündmus toimumas ja meie peole ju siis ei tuleks keegi. Seega nihutasime peo kaks päeva edasi hoopis ebatavalisele esmaspäevasele päevale. Kuupäevaks siis 5. juuli 2021. Numbriliselt meeldibki see meile palju rohkem.

Meie pidu tuleb üsna suure seltskonnaga, seega pm ainukeseks valikuks osutuski Mooste Folgikoda ning toitlustajaks võtame Pesa Cateringi, sest ega keegi muu Põlvamaal restorani väärtilist toitu ju ei pakugi. Peokoha kaunistused ja kutsed laseme teha Valteri lasteaia kaaslase emal Madli Järvelal, kes tegeleb juba mõnda aega pulmadega ning tundus loogiline valik. Pulmaisaks tuleb Ivari Saare, kes ka meie jaoks tuttav ning turvaline valik. Päris võõraid ja tundmatuid tegelasi ei söanda valida.

Minu ülesandeks sai otsida video- ja fotograafi valikud. Kui fotograafide ning nende töödega olen ma enamvähem tuttav, siis videograafe oli väga raske leida. Teadsin üksikuid tuntumaid, kuid tundmatute leidmine osutus keeruliseks. Pulmasaidid soovitasid ühtesid ja samu tegelasi, paraku paljud käekirjad mulle ei meeldinud. Lõpuks valisin videograafiks Henry Talviku, kes käis ka ühe mu tuttava pulma jäädvustamas ning tema tehtud tööd mulle meeldisid väga. Pärast valiku tegemist muidugi hakkas silma jääma ka paljud teised tegijad, kes oleksid samuti olnud väga head kandidaadid.

Fotograafiks tuleb meil Jaan Krivel, kellega mul on natuke love-hate suhe. Ta on fotograaf, kelle tööd kas meeldiva väga väga või siis pigem mitte nii väga. Ta on minu hinnangul üks Eesti parimaid portree- ning aktifotograafe. Pulmapilte ja selliseid tavalisi fotosessioone tema portfoolios väga ei olegi, seega olingi ma veits kahe vahel, et kas on õige valik. Tema kasuks muidugi rääkis see, et ta on Põlvaga seotud ning R. on tema hea tuttav. Kusjuures alguses ma olin veits pahane, et R. oli juba kokkuleppe ära teinud, et Jaan tuleb, kuid tegelikult me saame endale mega hea fotograafi, kes on täielikult pühendunud ning oskab luua fotodest kunsti.

Minu jaoks kõige tähtsam ehk PULMAKLEIT on ka juba välja valitud ning mul täiega vedas, sest trehvasin puht juhuslikult allahindluste ajal netis pruudisalonge uurima ja kui nägin, et Tartu Nora Pruudisalongis on suur allahindlus aset leidmas, siis broneerisin esimesel võimalusel prooviaja. Minu idee oli leida A-lõikeline kleit pitsi ja pärlitega ning selle ma ka sain ja oi oi kui odavalt. Hetkel ma hindadest ei räägi, kuid arvatavasti teen kokkuvõtliku postituse maksumustest siis, kui pidu on peetud. Lisan väikese piilupildi ka.

Olen natuke mõelnud peokoha kaunistuste peale ja kuidagi on südame lähedaseks saanud ringid ja ümmargused vormid. Värvigamma on hetkel veel lahtine, sest nii palju ilusaid värve on ning nende vahel valik teha on jube keeruline. Kindel on see, et kuldne on üks valik, kuid midagi võiks seal kõrval veel olla. Valge oleks klassika ning kindla peale minek. Beežikad ja maalähedased toonid oleksid eestlasele kohaselt turvaline valik. Heleroheline oleks stiilne, kuna tundub olevat hetkel moes ka. Sinakas-hallikas oleks mu lemmik värv, kuid pole ikkagi päris kindel, kas mu kreemika kleidiga see kokku sobiks. Valikud valikud… Tuleval teisipäeval saame Madliga kokku ning loome esmase visiooni, sest üsna varsti vaja kutsetega tegelema hakata.

Pinerestis olen veidike ideid ka otsinud, et natukenegi selgusele jõuda.

Kodukese vannituba ja wc

Ma juba tükk aega tagasi tahtsin siia postitada pilte oma kodust, et talletada hetkeolukorda. Suvel sai vaid elutoast pilte näidatud. Kuna mul hetkel tohutu kirjutamise ja postitamise tuhin on peale tulnud, siis näitan vannitoa ja wc kah ette. Pildid on küll umbes pool aastat vanad, kuid ega seal erilisi muutusi pole toimunudki.

Vann on nii mõnus ja mulle väga meeldib, et tegemist ei ole mullivanniga. Täiesti tavaline, kuid värviliste tuledega suur vann. Mullivann ajab mu naha kihelema ning mulle piisab täiesti sellest, kui vahest saab spas käies mullivanni nautida, kusjuures seal on mullid palju leebemad ning kihelust ei teki.

Kui päris aus olla, siis spetsiaalselt olen vannis käinud vaid kaks korda. Ühel korral tahtsin lihtsalt mõnuleda soojas vannis ning teisel korral tegime väikse õekesega mõnusa vanniõhtu. Samas niisama vannis, sups sisse ja välja, käime pm koguaeg kui oleme sauna teinud, aga siis jagame vanniruumi Valteriga.

Ideaalis tahaks vannituppa täispikka peeglit, selle pisike asemel. Hetkel ajab see ka asja ära, kuid kui peaks midagi silma jääma, siis kindlasti vahetan ära. Kuna meie vannituba on hiiglama suur, siis R. soovis siia ka ühe trenažööri paigutada ja nüüd meil ta selles tühimikus (paremal pildil) asetseb. See ongi ainuke erinevus suviste piltide ja hetke olukorra vahel.

Nüüd siis aeg wc-d tutvustada. See ruum on suhteliselt hiljuti renoveeritud 2019. aastal ning ühtlasi ka minu lemmik värvigamma poolest.

Naljakas lugu on see, et ma ei näe peeglisse, vaid pean puki appi võtma. Idee on peeglikapp alla poole paigaldada, kuid pole veel seda teinud. Peab rohkem R. pinda käima.

Üks mu lemmik nurki – rustikaalsed aknalauad, romantiline kardin, teistmoodi paperihoidja ning see nišš havisabaga. Preaegu on mul seal hoopis puuvillaoksad nagu vannitoaniššiski.

Ja Valteri ning nüüd ka Teodori lemmik pesumasina nurk. Kusjuures need rätikud, mis kraanikausi juures ja riiulis näha on, olid mul juba korteris olemas. Tundub nagu saatus olevat, et need siia nii ideaalselt sobisid. Vaip juhtus ka sama värvi olema.

Loodan teise korruse pildid natuke kiiremini siia laadida enne kui pool aastat jälle mööda läheb. Elame näeme.