Tehniliste tõrgete tõttu ei saa ma siia blogisse enam pilte postitada, seega lõin ma Ksssh Teise Ruumi, kuhu hakkan edaspidi postitusi tegema. See blogi jääb ikka alles, kuid siia ma enam postitusi ei loo.
Näeme Teises Ruumis!!
Category: Uncategorized
September pildis
September on olnud päris kiire, väsitav ning ka haiguste rohke. Esimesed kolm nädalat olid mõlemad lapsed tatistena ja köhaga kodus. Saime kuidagi hakkama, aga oli väga väga raske. Minul oli tööga sisseelamise aeg, oli palju ilusat kuid rohkelt ka koledat ja pettumust valmistavat. Eks algus ongi raske, õpilased ei tunne mind, mina ei tunne neid ja kõik muud jutud. Vaikselt olen harjunud juba, samas töölt koju tulen ikka peavaluga veel, küll juba talutavam, kui esimestel nädalatel, kuid väsitav on ikka.
Pilte mul väga palju ei olegi, kuid mõned lambised leiab ikka.
August pildis
Numbrid on ikka ja alati teemas.
Muidu augustisse jäi veel lasteaeda harjutamise periood ning minu esimesed tööpäevad. Aga pilte mul siia lisada rohkem ei ole.
Lastega Tallinnas
Meie teine suvepuhkus viis 27.-29. juulil Tallinnasse, kus me juba teadlikult ei hakanud eriti suuri plaane tegema ja võtsime hästi rahulikult ning lähtusime lastest. Seega oli see puhkus vähem stressitekitavam ning saime ise ka nautida.
Nagu ikka startisime pealinna poole pärast lõunasööki, et enamus teest saaksid lapsed magada. Uskumatult mugav on ikka Põlvast Tallinnasse sõita tänu uuenenud Tallinn-Tartu maanteele, samas mõnes mõttes üsna ohtlik kah, sain korra südari, kui üks rekka oleks meile küljelt sisse sõitnud. Lapsed ärkasid umbes 40 min enne Tallinnasse jõudmist, isegi Valter oli sel korral unekott, seega saime täitsa rahulikult sõita, kusjuures samal ajal vaatasime Eesti Epee naiskonna kullamatši ja see oli päris ärev ja põnev ja võimas. Kusjuures päev hiljem sai R. kutse minna oma poiste ansambliga naiskonda lennujaama hümniga vastu võtma, justkui vedas, et me samal ajal olime Tallinnas. Üsna uhke tunne oli.
Sel korral üürisime samuti kaheks ööks korteri ja arvestades seda, et broneerisime vaid kaks päeva enne minekut, saime ime hea pakkumise uues ja ilusas kortermajas, kus enne meid olid vaid ühed inimesed käinud. Kõik oli lihtsalt üli hea, korter maitsekalt sisustatud (natuke tolmune oli, aga anname andeks), suhtlus võõrustajaga klappis hästi, korteris olid kõik vajalikud vahendid olemas, ümbruskond väga lapsesõbralik, äge haljastus sisehoovis ning asukoht oli 5+. Julgen soovitada Overnight Stays ööbimist küll, neil päris mitmeid kortereid pakkumises, kuid meie ööbisime Pille tänava korteris.
Esimese päeva õhtul käisime külas. Tegelikult vaatasime hoopis oma suve alguses soetatud korteri üle, kus hetkel üürilised sees, aga täitsa omad inimesed ning saime lastele ka näidata. Kuna R. peab hästi tihti Tallinnas käima ja ööbima, siis oli kõige mõistlikum osta oma elamine ning et kulusid kokku hoida üürisime kaks tuba välja kah. Lastele seal täiega meeldis, jooksid ühest toast teise ning mürgeldasid ringi. Õhtul kui lapsed juba magasid ning õues oli veel super soe, istusime R-ga rõdul, rüüpasime shampust ning rääkisime maast ja ilmast.
Järgmise päeva hommikul suundusime loomaaeda. Sel päeval pidi küll sadama terve päev, kuid meil vedas ja paremat ilma oleks raske osanud tahta. Oli soe, taevas oli enamasti pilves, seega kõrvetavat päikest ei olnud ning nii oli väga mõnus seal ringi tatsata. Lausa 3h suutsime vastu pidada. Kõige meeldejäävamateks loomadeks olid ikka jääkarud, kahjuks ei näinud neid ujumas, aga vaatasime päris pikalt, millega nad seal tegelesid. Hülgete veetantsu oli ka vahva vaadata ning eriti lahedat vaatepilti pakkusid Jaapani Makaakide pisikesed beebid. Leopard oli väga edev ning kõndis ja näitas ennast oma aias. Elevantide juures rauges Valteri jaks ning läksime otsima lõunasöögi kohta. Jääkarude lähedal oli mõnus koht, kus lapsed said liivakastis lustida, toit maitses hästi ning nalja pakkusid varblased, kes nahaalselt lihtsalt varastasid taldriku pealt friikartuleid.
Lõunaune ajaks sõitsime korterisse tagasi, Teodor jäi autos kiirelt tuttu. Kohale jõudes tõstsime ta vankrisse ning lükkasime rõdu peale, kus ta sai teha pika ja rahuliku une, sest see piirkond oli tõesti vaikne, kus me ööbisime. R. jättis meid õhtuks üksina, sest läks olümpia kuldmedaliste lennujaama vastu võtma ning hiljem käis veel ühes pulmas esinemas. Umbes kella 4 ajal hakkas padukat sadama ja kui vihm rauges vaatasime seal lähedal oleva mänguväljaku üle. Lastele meeldis, eriti vahva oli maapealne batuut, kus kordamööda teiste lastega sai hüppamas käia. Liivakastis oli ka palju mänguasju mängimiseks jäetud. Tuppa tagasi tulles hüppasin seal lähedal asuvast sushibaarist läbi ning nautisin, kuigi olen paremaid söönud, sest minu hinnangul lagunesid need liiga kergelt laiali, aga see selleks. Lapsed nosisid viinamarja-suitsukana salatit, võinoh komponente sellest salatist.
Viimasel päeval oli minul suur soov külastada Tallinna Teletorni, kus ma polnud mitte kunagi käinud ja jäime külastusega väga rahule. Rahvast oli vähe ja lapsed said vabalt ringi joosta. Teodor oli hästi armas, kui laste joonistamise laua juures käis üks töötaja juba soditud pabereid ära viskamas ning Teodor siis mõtles, et kõik sealsed paberid on vaja selle noormehe kätte viia. Ta vahepeal ikka üllatab oma julguse ja pealehakkamisega, samas koristada on talle alati meeldinud.
Mulle väga meeldis Teletorni põrandal olevad läbipaistvad ringikesed, mis esmapilgul päris hirmutavad olid, kuid õnneks mul kõrguse kartust pole ning julgesin ka sinna peale astuda. Vaade oli muidugi kaunis ja saime näha nii päikest kui vihma. Teletorni restorani toit oli ka super maitsev ning silmale ilus vaadata, samal ajal kui toitu ootasime, sai ka õues rõdu peal käia, kus lastele väga meeldis. Ühe külje peal oli meeletu tuulekoridor, kuid samas teisel pool hoopis tuulevaikne. Valter muidugi suutis jälle oma põlvekese ära lõhkuda ja söömine oli üsna traagiline, sest pärast õnnetust miskit ei sobinud. Lõpuks suure pinnimise peale sai kõhtu ka midagi. Pärast lõunasööki asusime sel korral kohe tagasiteele ning juba nelja paiku olimegi turvalises kodus tagasi ning jätkus tavaline argiidüll.
Roheline on minevik
Tahtsin veel enne, kui uued lastetoa pildid siia üles viskan, postituse teha ka sellest, milline nägi Valteri tuba enne välja. See oli paras peavalu ausalt öeldes, eriti ühte seina vaadates. Alguses ma üldse ei kujutanudki ette, et Valteri sinna tuppa panen, sest see roheline värv oli nii vastumeelne, kuid kui asjad sisse said, oli isegi päris nunnu. Aga lasen piltidel enda eest rääkida.
Juuli pildis
Puhkus Pärnus
11.-13. juulil oli meie esimene puhkusereis koos lastega Pärnumaal. Minu idee oli lastega käia ära Lottemaal ja meres ujumas ning kuna R-l oli Pärnus ka üks esinemine, siis ühildasime puhkuse ja tööreisi. Muidugi lastega puhkamine pole teab mis puhkus. Ütleme nii, et juba poole päeva pealt olime täitsa väsinud.
Üks ütlemata hea otsus oli hotelli asemel rentida 2-toaline korter, kus on kõigil ruumi liikuda ning tuttu minekuid saab paremini korraldada. Väljavalitud korter oli küll veits kehvemas seisus, küll uuenduskuuri läbinud, kuid veidike kehvalt, põrandad mustad ja tolmurullid igalpool, nii et esimese asjana pidime veits koristama, kuid samas kõik oli nagu olemas, mis meil vaja oli. Eriti hea oli see, et magamistoas oli kaks kahekohalist voodit ning saime kenasti kumbi ühe põnni omale kaissu võtta. Muidugi hind ka määras koha valikul palju, sest suvehooajal on need hinnad Pärnus üsna krõbedad. Korterisse sissesaamine oli lihtsaks ja kiireks tehtud, uksekoodi ning võtmekapiga ei pidanud me kohtuma rentnikuga, mis mulle väga hästi sobib.
Iga tahes Pärnusse sõitu alustasime lõuna ajal, mil lapsed enamus ajast magasid, kuid oleks kohe pidanud minema läbi Viljandi, sest Otepää ja Tõrva kaudu minnes oli tempo kuidagi aeglane ja teetööd segasid ka rahulku kulgemist. Lapsed ka magasid natuke vähem kui oleksin oodanud. Valteril oli nii ebamugav ning palav ja ta ei jõudnud ära oodata, millal me ükskord kohale jõuame, tahtis isegi poole tee pealt koju tagasi minna. Aga kohale me ükskord jõudsime ning pärast asjade lahtipakkimist ja kerget puhkust käisime umbes pool tunnikest ka Pärnu rannas merevees suplemas. Mereääres oli ikka meeletu tuul ning kuigi väljas oli väga kuum ja merevesi ka tavapärasest palju soojem, siis ma ikka ei tihanud sellise tuulega ujumas käia. Mul hakkas niisamagi seal olles jahe. Huvitav, et lapsed ei teinud sellest väljagi.
Järgmise päeva hommikul suundusimegi Lottemaale. Valter oli küll rongisõidust huvitatud, kuid Lottemaa väravatest sisse minnes juba 5 min pärast soovis ta korterisse tagasi minna. Seal käisid erinevad tegevused staadionil ja etendused, kuid Valter neistki ei huvitunud. Esimene asi, mis pinget pakkus oli Bruno kodus laevaga sõitmine. Tiigi ääres oli vahva veekahur ka ning üks uus leiutis “kisatoru” 2021. aasta leiutajate võistluselt. Juba oligi aeg lõunasöögiks ning toidud olid seal tõesti head, hinnad muidugi ka, Valter tellis pannkooke juurdegi. Peale lõunasööki oli Teodoril aeg lõunauneks ning meie Valteriga suundusime Lotte maja poole ning Valter oli täiesti sillas seal olevast spiraalsest liumäest. Ma arvan, et lausa pool tundi ta lihtsalt lasi liugu seal, vahepeal käisime ka vaatetornis ning uurisime ka teisi tube Lotte majas, aga see liumägi oli vahva ja sinna läksime tagasi. Kondimootoril töötav karussell oli ka üsna äge. Mina ei jõudnudki seda eriti paigast liigutada, õnneks üks isa kes omi lapsi karussellil keerutas lubas ka Valteril seal kiiret sõitu teha. Me olime umbes 4h Lottemaal ja me ei jõudnud pooltki sellest, mis seal oli ära vaadata. Kindlasti lähem sinna jälle, kui Teodor ka asjadest rohkem aru hakkab saama.
Sellel päeval me muud midagi ette ei võtnudki, puhkasime natuke korteris ja siis suundusime Oliveri aiakohvikusse, kus lapsed said liivaga mängida ning liumäest alla lasta. Samas see õhtu muutus üsna kohutavaks, ei teinud kumbki poistest koostööd ja ajasid oma jonni, ei tahtnud süüa ja lollitasid. Eks me kõik olime väsinud. Söödud me saime ning läksime suure kisaga korterisse tagasi.
Hommikul muidugi see trall jätkus ja planeeritud Minizoo külastus kukkus samuti läbi, piletid said ostetud, kuid lapsed ei soovinud kumbi sisse minna ning tahtsid vaid kaldtee peal joosta, lisaks Valter kukkus oma põlve veriseks. Läksime siis hoopis Pärnu Kuursaali lähedale parki ja rannaäärde jalutama. See sobis neile paremini. R.-l tahtiski seal lähedal oleva Kõlakoja üle vaadata, sest õhtul toimus seal kontsert. Lõpuks tahtsime minna sööma ning avastasime, et Steffani pizzabaar oli oma suveala laiendanud ranna äärde, kuid seal pakuti ainult pitsat ja kuna kumbi mu lastest seda ei söö, siis käisin nendega hoopis Rimi söögiletti tühjendamas ja sõime hoopis autos. R. sõi Steffani pitsat ikka, sest tal oli kiire, et proovi jõuda. Sel korral tegime lõunaune autos, isegi Valter magas tunnikese ja mina sain nende und valvata.
Õhtupooliku veetsime siis Pärnu Kuursaalis, 16.00 algas kontsert. Politsei- ja Piirivalve orkester esines koos Uku Suvistega, dirigent siis minu armas kaasa Riivo. Ilmaga muidugi ei vedanud, täpselt kontserdi ajal sadas paduvihma, enne ja pärast paistis ilus päike ja oli hirmus kuum. Meie saime õnneks sees istuda ja kuna ma olin seda kava varem Räpinas kuulnud, siis ei olnud kahju ka, et ei saanud neid kuulata. Valter ja Teodor jooksid ringi ja õnneks käitusid hästi. Kuna õhtu venis pikale, siis ei jõudnudki Jahtsadama restorani sööma minna, kuigi oleks väga tahtnud, vaid sõime seal samas Kuursaalis, natuke kuiva ja mitte midagi ütlevat toitu. Lapsed said vähemalt õuealal liugu lasta ning neil oli tore. Enne koju tagasi sõitmist hüppasime merest ka läbi, tuult oli õnneks palju vähem kui esimese päeva õhtul. Pesime lapsed higist puhtaks ja lõpuks saime asuda kodu poole teele.
10 aastat armastust
Jep, üsna pikka aega koos käinud, maailma avastanud, üksteist toetanud ning ühiseid hetki, rõõme ja muresid jaganud. Oleme 6 aastat elanud küll üks Tallinnas ja teine Põlvas ning vastupidi käies koolis ja tööl ning omandanud mõlemad magistrikraadid. Koos reisinud viies sihtkohas – New York, Berliin, Rooma, Viin ja Barcelona. Ühiselt koos elanud 4 aastat, nendest kaks ja pool korteris ning nüüd poolteist aastat juba oma majas. Oleme peaaegu 4 aastat olnud lapsevanemateks kahele vahvale poisile – Valterile ja Teodorile. Kihlatud juba aasta aega ning planeerime (jätkuvalt) oma pulmipidu, et kord ametlikult koos olla saaks.
Igatahes 10. juuli oli meie päev. Organiseerisin lapsed nana ja õe juurde hoiule ning meie saime ühe toreda päeva Tartus veeta. Mängisime natuke turiste ja külastasime kahte muuseumit, botaanikaaeda, kus tegime ka fotosessiooni ning õhtu lõpetasime restoranis head ja paremat süües.
Muuseumide valikusse jäi KGB kongide muuseum ning Laulupeomuuseum. Praegusel ajal on muuseumide külastatavus ikka üsna kokku kuivanud. KGB muuseumis vuhises peale meie veel ainult üks soomlasest paar läbi ning Laulupeomuusemis olime ainsad külastajad, kusjuures meie tuleku ajal alles pandi tuled ja informatiivsed tahvlid tööle, ilmselt siis polnud enne meid veel keegi seal käinud.
KGB muuseumis ma küll soovitan ära käia, esiteks on seal arvestades praegust kuumalainet ikka mõnusalt jahe ja teiseks on seal väga lahe väljapanek ning kogu see vaib on natuke kõhedust tekitav ja tegelikult uskumatu mõeldagi, et midagi nii kohutavat on seal juhtunud. Päris autentne see kahjuks enam polnud, sest mingid trepid on juurde tehtud ja sellega seoses nt kartserid on lammutatud ja teise kohta tõstetud jne, millest me alguses päris hästi aru ei saanud, sest maketi peal olid hoopis teised joonised, aga muuseumitöötaja teadis rohkem rääkida ning saime mõnedele küsitavustele vastused.
Enne Laulupeomuuseumisse minekut käisime ka vanas heas McDonaldsis burgerit söömas ja siis suundusimegi uuele kultuursele retkele. Eks me R. tegelikult teame laulupeost nii mõndagi ja võibolla rohkemgi veel, kuid huvi pärast tahtsin selle ka ära külastada. Esimene korrus oli siis Laulupeole pühendatud, teisel korrusel oli suures saalis Gaudeamuse laulupeo ajutine tutvustus ning kolmandal korrusel oli teatriajaloost juttu. Laulupeo väljapanekut uurisime kõige kauem ja see oli üpriski nutikas ja kergesti haaratav. Palju lugemist, palju pilte ning nägime mõningaid ajaloolisi esemeidki. Saime virtuaalreaalselt osaleda ka viimasel laulupeol. Jalutasime kiirelt ka muuseumipargist läbi, kuid midagi seal vaadata küll ei olnud, muidu potensiaali oleks väga hubaseks pargiks muutuda küll, kui sellele leitakse aednik, kes seda hooldaks.
Siis oligi aeg suunduda botaanikaaeda. Pool tunnikest oli meil võimalik käia kasvuhoonetaimi vaatamas ja kella 17 paiku läksimegi hoovialale pildistama. Oleme erinevatel reisidel külastanud mitmeid botaanikaaedu ja kahjuks eriti head muljet Tartu oma ei jätnud. Taimed olid lubjasest veest hallikad ning kuidagi nigelavõitu tundusid taimed, õisi ka eriti ei kohanud. Äratundmisrõõmu samas oli, sest mul endalgi kasvab kodus nii mõnigi taim, mida seal nägin. Õueala oli aga metsikult rikkalik ja äge, vaid mõningad istumiskohad võiksid olla ilusamini lahendatud.
Need pildid muidugi, mis me Silver Hinnol teha lasime, tulid ikka super ilusad. See pildistamise mõte tuli mul täitsa ekspromt ja tglt isegi ei lootnud, et kellelgi nii ruttu oleks võimalik reageerida ja minu mõttega kaasa minna, kuid õnneks esimene fotograaf, kes mõtesse tuli, oli vaba ja nii me oma päeva jäädvustatud saimegi.
Kella kuueks olin ma laua kinni pannud restorani Hõlm. Ma vist polnudki varem nii peenes kohas söömas käinud. Toidud olid imehead, teenindus meeldiv ja kokad ka üllatasid kolm korda maitsvate ampsudega. Mina annan 10 punkti.
Koju jõudes otsisime lapsed ära, panime tuttu ning õhtul vaatasime koos “Rohelist raamatut”, mis on tehtud tõestisündinud lool ühest mustanahalisest pianistist ajal, mil neil ei olnud Ameerikas erilisi õigusi ning tema autojuhist, kellest said hiljem suured sõbrad.
Meie aasta ja poolene
Väike, tubli, hurmav, tasane, iseseisev ja lahke rõõmurull. Minu teine beebi, kes ju enam polegi beebi vaid juba suur poiss oma iseloomuga, mis on kohati päris kange. Tema ikka teab, mida tahab ja muuga ei lepi.
Praegu lugedes Valteri 1,5 aasta postitust, siis võiks öelda, et Teodori postitus tuleb üsna samasugune. Liivakastis meeldib mängida ja liumägi on suur hitt, kuid samamoodi ei ole kiikumine meelistegevus. Teodorile meeldib süles olles käega viibata, kuhu ta minna soovib nii nagu Valterilegi samas vanuses. Kuulab üsna hästi sõna ja oskab avada koduust, ronib igalepoole ning meeldib tohutult veega möllida.
Teodorile meeldib väga Valterit järgi teha, ka kõige suuremad pättused on vaja kaasa teha. Oi me oleme hädas aias olevate väikeste ja suurte kividega, mida siis loobitakse ja pillutakse igasse ilmakaarde ning kaasatakse kõikidesse veemängudesse. Lõbus on ju. Jooksmised ja hüppamised ning muud müramised muutuvad ka üksteist ahvides aina põnevamaks ja kohati ohtlikukski.
Kuna meil kodus on koguaeg mingi sagimine ja eriti pikalt vaikset aega ei jagu, siis sellist kaskendumist pakkuvaid tegevusi Teodoriga ei olegi väga saanud mängida. Ta küll oskab nupu puslesid kokku panna, torne laduda ja raamatuidki oleme üha rohkem saanud lugema hakata, aga sellist pikemat rahulikku mängimist ei mäletagi millal on ette juhtunud. Vahepeal ma mõtlesingi, et ta ei huvitugi raamatutest, sest alati tuli midagi põnevamat vahele, kuid pärast rinnast võõrutamist asendasin imetamise aja õhtul enne tuttu jäämist raamatute lugemisega ning nüüd tundub, et raamatud on hitiks muutunud. Eriti meeldib talle raamat “Maša ja karu 100 sõna” ning “Lood üheaastastele”, kus on ka mõnusad lühikesed jutud tuttu minemisest. Öökull on raamatus tema lemmiktegelane ja koaalapoiss ka, kes piilub lillepeenrast nii, et ainult nina ja silmad paistavad.
Muidu meeldib Teodrile igasuguseid asju enda järel vedada, meil on üks nööri otsas olev koer, kuid sageli kasutab ta arvuti laadijaid, pikendusjuhtmeid, pikki pulkasid vms käepäraseid asju. Talle meeldib tohtult ka koristada, tolmuimeja otsik pakkub tegevust tükiks ajaks ning harjaga käib kõik nurgatagused ka üle ja ta tuleb tihti aitab mul nõud nõudepesumasinast sahtlisse paigutada.
Rääkima pole Teodor veel hakanud. Vahest harva ja eriti viimases hädas võib nõudlikult öelda “anna” või kui tal on suur mure või lihtsalt asjatab omaette, siis võib öelda “emme”. Ükskord salamisi kuulsin teda sositamas ka “aitäh” või ma lihtsalt tahtsin kuulda, et see nii oli. Tal pole ilmselt hetkel lihtsalt midagi muud öelda ja jääme ootama aega, mil ta tahab meiega rääkima hakata. Arusaamine on küll täitsa hea ja vahest üllatumegi, et ta teebki midagi, mida me öelnud oleme.
Ta on hästi tähelepanelik ka, kohe märkab kui toas on midagi teistmoodi. Kuumade ilmadega tõmbame enamasti rulood alla ning Teodor teeb kohe suured silmad ning näitab näpuga ja teeb “ohoo”. Või kui muusikapala saab läbi või mõni kodumasin lõpetab tegevuse, siis kohe annab märku. Ükskord oli vaja vetsus üks riiul ära nihutada ning kui Teodor lõunaunest ärkas ja ma ta potile viisin, siis oli see imestus nii suur, et sellest pissimisest ei tulnud midagi välja. Küll ta käis ja uuris, kuidas see riiul küll sinna sai, ise kuidagi kätega vehkides ja ohhitades.
Potiga oleme muidu päris heas suhtes. Ma küll ise pole eriti hoolas sel korral potitama, kuid mõningatel juhtudel on Teodor ise märku andnud, et aeg oleks potile minna. Ta suudab üsna pikalt pissimata olla võrreldes Valteriga samas vanuses, tema vaid sirtsutas iga mõnekümne minuti tagant. Paar ööd on isegi kuivad olnud ja oleme hommikul pissi potti püüdnud. Ma sel korral ei sea mingeid eesmärke, millal Teodor peaks mähkmevabaks saama, kuigi väga tahaks, et lasteaeda minnes ta neid enam ei kannaks nii nagu Valteriga sai toimitud, samas Teodor on ikkagi pea 3 kuud noorem lasteaeda minnes. Seega loodan, et ehk jõuludeks on meil üks potil käija juures.
Magamisega on sellised kummalised lood, et ma ise ka ei tea, kuidas oleks mõistlik toimida. Teodor muidu peale rinnaga võõrutamist on rahulikumalt magama hakanud küll ja isegi mõned ärkamata ööd olnud, kuid tal on hirmus halb komme ärgata 6 ajal või enne seda ning ma ei suuda kuidagi leppida olukorraga, et ta nii vara ärkab. Mõnikord, kui ta 5.30 ajal on ärganud, olen ta uuesti magama saanud pärast vee joomist ning pissil käimist, kuid üldiselt ikkagi oleme ülesse jäänud ja siis ma olen kuidagi nii pahane ja väsinud ja panen talle multikaid ja püüan ise edasi uneleda. Ta õnneks isegi vaatab multikaid, mis on tore, sest saan natukenegi silma kinni panna. Lõunauned samas on mõnikord metsikult pikad, ikka 2-3h ja teinekord peab teda lausa äratama minema, sest ta muidu ilmselt ei tulekski ülesse. Mulle muidu meeldib, et ta pikki lõunaunesid teeb, kuid ilmselt on see hommikuse varajase ärkamise arvelt. Ei teagi, kas peaks ise kuidagi neid unesid ümber tegema või lasta minna neil omasoodu ja leppida varaste ärkamistega. Küll ta ükshetk ikka kauem magada tahab.
Lapsed tahaksin ka enne lasteaeda minekut ühte tuppa kolida, kuid enne seda peaksin väikese uuenduskuuri lastetoas tegema ning tapeedi ära vahetama. Ma ei tea, millal ma muidugi selleni jõuan. Tapeet on igastahes olemas ning mõned uued esemed ka ostetud. Eks peab millalgi ette võtma asja.
Toidulaud on Teodoril väga rikkalik ning sööb pm kõike mida ma talle taldrikule pannud olen. Erilised lemmikud on punane kala, aurutatud porgandid ja Dorritose juustukrõpsud, samuti hommikupuder, keedumuna, omlett, kanaklimbisupp, avokaadosai, kalapulgad, friikartulid, tomat ja penne makaronid, fussilidest tihti keeldub. Talle meeldib täiega ka majoneesi ning otse pakist võid süüa. Maasikatest võib ennast lõhki pugida ja kohupiimapannkookidest põsed punni süüa. Tglt on raske leida toiduaineid, mida ta ei sööks. Teodorile oleme pakkunud pm kõike mida isegi heameelega sööme ning julgeme pakkuda ka selliseid toite, mida muidu nii väikesed ei peaks vb sööma, aga usun, et selle Teodor ongi rohkem avatud uutele maitsetele, sest me oleme lubanud tal toitu ise katsetatada, mitte olnud kinni käskudes ja keeldudes, mida lapsed võiksid või peaksid sööma.
Hetkel rohkem ei meenu midagi erilist ning selleks korraks siis on jutustamisega kõik.
Juuni pildis
Vahelduse mõttes käisin shoppamas ka
Ksssh 