9 kuu vanune

Milline kohutav palavus meil praegu on. Jumal tänatud, et eelmisel aastal, mil ma rase olin, selliseid ilmu polnud. Praegugi on raske ja ebamugav olla, kuid rasedana ilmselt kordades hullem.

Ilunumbrid saime üle pika aja sel kuul ka teada, pikkus 72cm ja kaal 8240g, mida pidavat vähe olema. Samas ei saa meie puhul võtta arvesse keskmist, sest mina ei ole keskmine inimene ja ilmselt ka Valter on selle tõttu natuke väiksemas mõõdus. Arstil käik oli seekord natuke teisiti, sest 9 kuu konktrollis tehakse ka vereproovid. Ma natuke pelgasin näpuvere võtmist, sest mäletan, et väiksena oli see väga valus kogemus, kuna näppu pigistati meeletult, et see veri sealt välja tuleks. Valter ei teinud teist nägugi, kui verd võtma hakati. Veri voolas tänu soojale ilmale väga hästi. Ainult lõpp läks ebameeldivaks, sest nii kaua hoiti tema kätt kinni ja see tegevus talle eriti ei meeldinud.

Valter ei ole veel istuma hakanud ja üleöö kõndima ka mitte, kuigi külgsamme toe najal teeb. Ainuke asi, mida ma ülekõige ootan, ongi tema iseseisev istuma minek. Vankris vajub kössi, söögitoolis ka vahest, kuid viimasel ajal on päris ilusti seal istunud. Ta küll aegajalt läheb peaaegu istuma, kuid käed jäävad maha toetama ning selg jääb kumeraks. Talle meeldib palju rohkem W-istumist harrastada. Siis on selg ka sirge ja mõlemad käed on valmis miskit haarama. Niipalju kui ma uurinud olen, siis Valteri kehatüve lihased on veel nõrgad ning W-iste pakub natuke paremat toetust. Selle kohta saab täpsemalt lugeda nt siit.

Uute oskustena võiksin välja tuua asjade peale ronimise, nõudepesumasina ukse peale on vahva minna ja duššikabiini ka. Näpitshaare on juba päris hea ning kamapalle oskab kenasti ise suhu pista. Uksi oskab ka avada, seega nüüd peab alati jälgima, et WC uks oleks kinni, sest ükskord ma avastasin ta potiharja juurest mängimast. Jmh… aasta ema. Vannitoas võib õnneks käia ja selle uksega mängib ta meelsasti. Pesumasina küljes käib vahest rippumas ning pesupäeval ei saa teda sealt äragi, sest siis teevad masina nupud piiksu.

Trepikoda on suureks ihaldusobjektiks saanud, kuid oma jalaga ta sinna minna veel ei tohi. Kui keegi välja läheb, siis vudib ta nii kiiresti ukse suunas ja hakkab nutma, kui uks kinni läheb. Süles olles ja välja minnes või tuppa tulles läheb ta alati äksi täis. Pigistab mind kõvasti või hakkab kätega vehkima, teeb “oh ohh” ja ajab silmad suureks.

Kõige rohkem olen rahul sellega, et Valter pole juba tükk aega tissiga magama jäänud. Ta ise lihtsalt ei taha enam nii. Päevauned teeb kõik vankris, kuid õnneks ei pea spetsiaalselt õue minema, vaid rallime toas hoopis. Mitu nädalalt on ta ööunne süles ja mööda tuba ringi kõndides jäänud. Iseseisva uinumise kunst vajab veel harjutamist, kuid mõned õhtud oleme pika mässamise peale ta ise uinuma  ka saanud. Iga korraga läheb järjest vähem aega selle tegevusega.

Valter on olnud mitmeid päevi kohutavalt tüütu ja seda päris tõsiselt. Ma ei saa 10 minutit ka rahu, sest ta lihtsalt ripub mu jala küljes koguaeg. Kui muidu ajas ta palle või muid veerevaid asju taga, siis nüüd need teda üldse ei huvita. Ainult turnib ja käib järgi ning viriseb, kui ma ära peaks kaduma. Külas olles või kui meil endil külalised käivad, siis näitab Valter end väga heast küljest. Ei ühtki piuksu ja mängib rahulikult omaette.

Postitus seisis mitu päeva draftis ja ootas, et ma pildid lisaksin ning nende kolme päevaga muutus nii mõndagi. Valter istus eile ISESEISVALT ilma toeta. Pean ka nentima, et tema tüütuks olemine kadus ka üleöö. Kolmas päev asjatab iseseisvalt ning ei ripugi minu jala küljes.