Päris valmis ta tegelikult minu mõtetes ei saanudki. Kuigi kõik eluks vajalik oli olemas ja rohkemgi veel, siis tegelikult oleks soovinud veel midagi seal ära teha. Just esikus oleks võinud olla paar riiulit või mõni pilt seina peal lisaks ning vetsu tagaseinas oleks võinud ka midagi põnevat olla.
Kasutasime kogu elamises väga neutraalseid värve ja tapeete, kohati isegi igavaid. Magamistoa tapeet mulle lõpuks üldse enam ei meeldinud. Liiga palju halli ja valget olin ühte tuppa kokku pannud. Hea et tammekarva kapidki värvi veidi lisasid. Praegu vaataksin ma hoopis fototapeedi poole ning oma tulevases magamistoas sooviksin näha uduse kuusemetsa pilti.
Okei, ma vist olen liiga kriitiline oma valikute suhtes olnud, kuid tglt oli ka palju head. Kõik kappide ja panipaikade lahendused olid mul väga hästi õnnestunud. Asjad mahtusid ilusti ära ning ruumi jäi ülegi. Köök oli küll kompaktne, kuid kõik vajalik oli olemas ning mu lemmik oli suur rõdu, kus laps sai lõunaunesid teha.
Pühapäeval, 19. jaanuaril, andsime oma esimese kodu üle ühele toredale perele, kus kasvamas kaks pm sama vana last nagu meil. Loodetavasti saame vahel neil külas ka käia, niiet päris viimast korda ma seda nägema ei pidanud.
Teisipäevadest on kujunenud juba remondipäevad. Kahe teisipäevaga jõudsime ema ja väikse õega nii köögist elutoast kui ka esikust seineksi eemaldada ja ma olen mega rahul. Sile ja valge on palju šikim kui krobeline ja rohe/kolla/roosane sein.
17. veebruaril käis köögimööbli mõõtja ka, kes märkis uued pistiku asukohad ära, sest olemasolevad on ikka täiesti läbimõtlemata paigutatud. Õnneks on võimalik kõike muuta ja varsti peakski elektrik tulema ning alles siis saab maaler oma tööd tegema hakata.
Ksssh 