September on olnud päris kiire, väsitav ning ka haiguste rohke. Esimesed kolm nädalat olid mõlemad lapsed tatistena ja köhaga kodus. Saime kuidagi hakkama, aga oli väga väga raske. Minul oli tööga sisseelamise aeg, oli palju ilusat kuid rohkelt ka koledat ja pettumust valmistavat. Eks algus ongi raske, õpilased ei tunne mind, mina ei tunne neid ja kõik muud jutud. Vaikselt olen harjunud juba, samas töölt koju tulen ikka peavaluga veel, küll juba talutavam, kui esimestel nädalatel, kuid väsitav on ikka.
Pilte mul väga palju ei olegi, kuid mõned lambised leiab ikka.
Minu klass algklasside majas.
Lastetuba on valmis. Proovisime küll Teodorit Valeriga ühte tuppa magama panna, kuid ei tulnud midagi välja. Teodor lihtsalt hakkas nii tihti öösel ärkama, et ma otsustasin tagasi tõsta.
Minu tubli lasteaiapoiss, läheb küll nutuga, kuid tegutseb seal kenasti ning nüüd ka juba jääb tuttu rõõmuga.
Koolis töötamise rõõmud kui lasteaed on kõrval majas – näen vahest oma pisikest aknast, kuidas ta teistega koos tegutseb.
Täiendasin natuke oma garderoobi ja see rohkeline kampsik on mu lemmik, nii lahe lõige. Ja sai, mis tahab olla juust.
Valter hakkas käima muusikakooli klaveritundides ja kuna ta meil on suur numbrifänn, siis õpetaja lähtus klahvide õppimisel numbritest, siis kodus ka muudkui pusib. Pärast siis on vaja numbrid vahetada välja tähtede vastu.
Siin veel mõned pildid fotokaameraga tehtult. Polnud ammu seda kätte võtnud, meenus septembrikuu viimasel päeval, et peaks vahelduse mõttes lapsi ka pildistama. Teodorile meeldib poseerida ja kuna tausta väga valida ei saanud, siis üks tõetruu elu kahe lapsega – tuba ei ole kunagi korras, vb ainult õhtuti ja siis kui lapsed lasteaias.
Ksssh 